Eellugu ja ettevalmistus ülikooliks

Küll elu oleks lihtne, kui teaks väikesest peale, mis Sinu kutsumus on, eks? Osad teavad varakult, et soovivad saada arstiks või õpetajaks, lauljaks või tantsijaks. Mõningatel tuleb see teadmine ja äratundmine läbi katsetamise.

Täna jagan enda lugu Sulle mina, Mailis. Nimelt seda, kuidas ma jõudsin just eesti ja soome-ugri keeleteaduseni. Ei, minul ei olnud väikesest peale kindlat plaani õppida just sellist eriala, kuid usun, et seda huvitavam on Sul lugeda minu teekonda. Üritan olla nii aus kui vähegi võimalik.

Ma lõpetasin gümnaasiumi aastal 2016. Kuna teadsin, et soovin ka edasi õppima minna, siis hakkasin juba varakult uurima, millised minu võimalused on. Sellel ajal kõnetas mind näiteks psühholoogia, ajakirjandus ja kommunikatsioon jms. Käisin ka ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala tudengi tudengivarjuks Tartu Ülikoolis, tänu millele sain rohkem aimu ülikoolist ja seal õppimisest. See oli nii vahva kogemus ja andis kindlust, et ülikool on minu koht.

Aga mida siiski õppima minna?

Kuna elasin sellel ajal Tartu lähedal, oli kindel valik Tartu Ülikool. Teadsin, et reaalained ja meditsiin mulle ei sobi. Seega vaatasin rohkem sotsiaal- ja humanitaaralade poole. Lõpuks köitis mind kirjanduse ja kultuuriteaduste eriala, kus oli omakorda neli suunda. Valikut seega selle eriala sees oli ja nii tundus see igati mõistlik otsus. Kui mu mälu mind ei peta, siis selleks, et aastal 2016 sellele erialale otse sisse saada, oli eesti keele riigieksamil vaja saada 84 punkti. Nägin selle nimel vaeva ja sain riigieksamil kätte 92p. Rõõm oli suur! Olin ju enda valitud erialal sees!

Kui valitud eriala ei sobi

Sügisel hakkasid õpingud ja kuigi esimene mõte oli valida peaerialaks kirjandus, valisin lõpuks hoopis teatriteaduse. Küll aga sain üsna kiirelt aru, et eriala, mille olin valinud, ei sobi mulle. Kuna nagunii tuli käia ka kirjanduse loengutes, sain aru, et ka see ei ole päris see, seega polnud mõistlik ka suunavahetus eriala sees. Hakkasin mõtlema, et äkki jätan pooleli. Mis mõttes? Ma ei ole ju allaandja? Mäletan, et olin õhtuti pikalt üleval, kaaludes plusse ja miinuseid jätkamise ja äratulemise vahel. Selgus, et ma ei olnud üksi. Ka üks tore kursusekaaslane oli samas olukorras ning seetõttu saime jagada oma mõtteid sellel teemal. Igal juhul oli segadus minu sees suur ja võitlus selle vahel, kas minna edasi või jätta pooleli, oli pidev. Sageli öeldakse ka seda, et bakalaureuse esimese aasta õpe on väga üldine ja tõsisem töö algab alles hiljem. Seega lootsin, et äkki läheb asi ikkagi minu jaoks paremaks. Kuigi minu kursusekaaslane loobus juba varem, otsustasin ma veel jätkata ja nii pidasingi ma esimese aasta vastu ja tegin kenasti kõik eksamid ära. Olen aus – tegin neid väga vastumeelselt, kuid kuna kohusetunne on mul suur, tegin kõik väga headele tulemustele. Natuke käisin veel ka teisest aastast, kuid sisetunne mind ei petnud. See eriala ei olnud ikkagi mulle ning pooleli see õpe jäi. Aga rõhutan veelkord, et see otsus ei tulnud lihtsalt! Aga milline kergendus see siiski oli! Järelikult tegin õige otsuse.

Analüüs ja uue eriala valik

Tulin ülikoolist ära 2017. aasta novembrikuus. Rääkisin perele ja sõpradele, et sellise otsuse ikkagi tegin ja kõik olid väga mõistvad. Võtsin ka ise rahulikult ja mõtlesin taaskord oma valikud läbi. Mõtlesin nii enda hobidele kui ka sellele, mis mind päriselt huvitab ning millises ametis end näen. Olin õppinud pikka aega muusikat. Äkki hoopis muusikakool? Äkki iluvaldkond? Äkki…
Pika analüüsi tulemusel jõudsin ringiga eesti keele juurde. Miks? Tundsin, et tahan ikkagi ülikooliharidust, kuid vallas, mis mind 100% huvitab. Ja see oli valdkond, mis on mulle alati meeldinud (kirjanduse õpe ei ole sama, mis eesti keele õpe!) ja kus mul on läinud hästi. Mõtlesin, et peale lõpetamist saan ju olla näiteks toimetaja või õpetaja. Mõlemad tundusid nii huvitavad ametid. Erialale sai sisse samadel tingimustel, mis olid ka kirjanduses ja kultuuriteadustes. Mõtlesin 10 korda läbi, enne kui lõpliku otsuse tegin. Kui jõudsin endas selgusele, et jah, ülikooli ma ikkagi minna tahan ja ka erialavalik oli nüüd kindlam, siis andsin avalduse kandideerimiseks sisse.

Lõpp hea, kõik hea

Ja see oli üks minu elu parimaid otsuseid! Hea uudis oli ka see, et kuna alusained ehk kohustuslikud õppeained olid sellel erialal samad, mis kirjanduses ja kultuuriteadustes, sain need VÕTAga kohe alguses üle tuua ehk aastajagu loenguid ja eksameid oli mul juba tehtud. Ei öelda ilmaasjata, et ei ole halba ilma heata!

Tänaseks olen lõpetanud eesti ja soome-ugri keeleteaduse bakalaureuseõppe eesti keele erialal ja saan julgelt öelda, et mulle nii meeldis seda eriala õppida, sukelduda meie kaunisse emakeelde hoopis teistest nurkadest, saada teada murretest, suulisest keelest jpm. Lisaks sain kõrvalerialana õppida ka psühholoogiat, kuhu mitmel korral olin samuti proovinud sisse saada. Tänu eesti keele õppele olen saanud töötada eesti keele eraõpetajana ja olen nüüd Kirjuta & Räägis sisukirjutaja.

Mida soovin selle looga edasi anda? 

Loodan, et andsin natukenegi kindlust neile, kellel ei ole kindlat visiooni, mida õppida, kuid teavad, et tahavad seda teha. Ei tasu karta teha vigu, need viivad Sind sinna, kuhu Sa jõudma pead! Alati ei lähe esimene valik täppi ja sellest ei ole midagi. Vahepealne „kaos“ ja mõtete virvarr on ka loomulik, sel hetkel see ongi väga suur otsus. Küll aga ei tohi iga katsumuse ees alla anda, vaid tunda ära see piir, kui asi Sulle tõesti ei sobi ja teha alles siis korrektuure. Abiks võib olla ka see, kui räägid kellelegi oma mõtteid/tundeid, olgu selleks siis näiteks kursusekaaslane, sõber või pereliige. 

Seega armas abiturient, mis iganes tee Sa valid (isegi kui Sinu valik pole ülikool), ole enda suhtes aus, ole valikute ja maailma suhtes avatud, uudishimulik, tee eeltööd (räägi näiteks ülikoolis käivate tudengitega, mine tudengivarjuks vms) ja kuula enda südamehäält. Usu mind, kõik läheb lõpuks täpselt nii, nagu minema peab!