Teame, et igal lool on algus, keskpaik ja lõpp, millel kõigil on oma eesmärk. Algus peab kutsuma lugema, keskpaik peab rääkima teemast ja lõpp peab võtma kokku. Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi eesti keele kaasprofessori Tiit Hennoste sõnul on kõige olulisem kirjutaja sõnum, millele teisena järgneb lõpp. (Hennoste 2022: 44)

Pole olemas üht kindlat lõppu, mis oleks hea. Lõpud erinevad tekstiliigiti, näiteks on teadusteksti lõpus üldistav kokkuvõte, valmi lõpus õpetussõna ja muinasjutu lõpus vormel. Seetõttu võib lõpp olenevalt tekstiliigist olla kas tulevikus või üldisemal tasandil või näidata algust, pöörata ümber öeldu või jätta üldsegi otsad lahti. Nii võib esseel ja arutlusel olla kõik eelmainitud lõpud, mis on kirjutaja enda valik. (Hennoste 2022: 44–45)

Ka võivad lõpud minna konkreetsemast üldisemasse, abstraktsemasse, vaimsesse maailma või tagasi algusesse. Tuntud on samuti need lõpud, kus on midagi uut ja üllatavat, kus eelnev lugu võis olla ettevalmistuseks. Nii saab lugeja lõpu ise välja mõelda. Lihtsalt meeleolu loomiseks on kasutatud neid stseene, kus otsad jäävad lahtiseks. Mõnel juhul võib lõppe olla ka kaks. (Hennoste 2022: 45–47)

Hennoste soovitab lõpu kirjutamisele mõelda võimalikult vara. Lõpu olemasolu korral võiks panna see juhtima teksti osade paigutust, et see lõpp oleks lugejale usutav ja loogiline. Kolme soovi järgi peaks lõpp olema: a) värske ehk mitte etteaimatav; b) kirjutaja jaoks lõppenud; c) selge, lühikese ja terava lõpulausega. (Hennoste 2022: 48)

____________________________________________________________________________________________________________
Allikas

Hennoste, Tiit 2022. Lõpp. Oma Keel, 44, 44–48.