Kui Rootsi keeleseadus näeb ette iga õpilase õigust arendada oma emakeele oskust isegi siis, kui tema emakeel pole rootsi keel, siis Eestis keskendutakse ennekõike eesti keele oskuse parandamisele. Olukorda võib käsitleda mõnes mõttes probleemina, sest kuigi eestikeelse õppe kvaliteet ja kättesaadavus on jätkuvalt väga oluline, ei tohiks kõige selle taustal suhtuda kakskeelsusesse kui (eesti keele) ohutegurisse.

Juba aastakümneid on keeleteadlased rääkinud sellest, et suurem osa maailma rahvastikust oskab vähemalt kahte keelt ning ükskeelsus on pigem harv nähtus. Statistikaameti andmetel rääkis 2020. aasta alguse seisuga eesti keelt emakeelena 894 336 inimest ehk umbes 68 protsenti kogurahvastikust. Huvitav, kas see protsent oleks kõrgem, kui see kajastaks inimesi, kelle üks emakeeltest on eesti keel? Ilmselt küll, sest vähemalt kahe emakeelega kõnelejaid on palju rohkem, kui võiks arvata.

Ometi seostub kakskeelsusega teatud stigma. Vanakooli usku inimesed leiavad, et kakskeelsus on nagu vee ja õli eksperiment, kus kumbki keel moodustab omaette kihi, mis omavahel ei segune. Peale selle seab anuma maht ette piirid, kui kõrge võib iga kiht olla. See illustreerib näiliselt poolkeelsust, st mida rohkem keeli sa oskad, seda ebapädevam sa igas keeles oled.

Poolkeelsuse idee on siiski üsna vastuoluline, sest keeli kasutatakse erinevateks otstarveteks, mistõttu ei saa nende pädevust üks-ühele võrrelda. Peale selle on järjest aktuaalsemaks muutunud põimkeelsus, mille kohaselt keeled ei ole ajus omaette üksused, vaid üks segunenud tervik. Umbes nagu piim ja kohv.

Eesti keele oskuse pidurid

Olles ise kasvanud üles Ida-Virumaal kakskeelses perekonnas, kus kujunes välja selge süsteem kummagi keele kasutamiseks, tundsin pikalt, et minu kakskeelsus on kõike muud kui eelis. Eriti kujundas seda koolipõlv. Lapsena kutsusid eakaaslased mind sibulaks, pronksiöö sündmuste järel ka kommunistiks ja küüditajaks. Russofoobse hõnguga oli ümbritsetud ka põhikooliaegne emakeeleõpetaja, kes lõputu kriitikaga tegi selgeks, et ma ei saa kunagi eesti keelt selgeks, sest räägin kodus lisaks vene keelt.

Minu näide siiski ei ilmesta kõikide eestivene noorte olukorda, sest vaatamata minu keeletaustale suunatud kriitikale oli kogu mu haridustee eestikeelne ning vaid ehtne keelepolitseinik leiaks märke vene keele mõjudest minu kõnekeeles. Endiselt leidub selliseid venekeelseid noori, kes on õppinud Eesti koolis aga ikkagi ei suuda mugavalt rääkida eesti keeles. Mis värk on siis?

Isiklikult näen, et probleem lasub muus kui sõnavara puuduses, pigem jääb puudu julgusest ja enesekindlusest. Väga raske on uue keele õppimisel üle saada ebamugavusest, mis kaasneb just rääkimisega. Kõnelemisel kipud vigu tegema, püüad järgida kirjakeelset sõnajärge, vahel eksid käändes, pöördes või arvus: kõik need probleemid on tavalised, sest suulist keelt ei saa võrdsustada normeeritud kirjakeelega.

Igapäevaelu illustreeriv pilt on siiski kurb, sest kui venekeelne inimene kõneleb eesti keelt vigaselt või teeb seda kõrvatorkava aktsendiga, siis asutakse automaatselt inimesele ette heitma: „Õpi selgeks meie riigikeel!“ Ega siis pole üllatav, kui inimene ei julge enam rääkida.

„Olen näinud ka selliseid noorema õppeastme õpilasi, kelle keelelisest repertuaaris puudub igasugune eestikeelne sõnavara.“

Muidugi see on vaid üks tahu pool. Olen näinud ka selliseid noorema õppeastme õpilasi, kelle keelelisest repertuaaris puudub igasugune eestikeelne sõnavara, ometi on nad siin sündinud ja üles kasvanud. Selliste noorte eesti keele oskuse arendamist takerdavad nii kool kui ka kodu.

Kakskeelsete haridusasutuste üleminek eesti keelele toimib vaid paberil, tegelikkuses õpetatakse eesti keelt endiselt kaootiliselt, sest sobivatest õpetajatest jääb vajaka. Mitmed venekeelsed pered hoiduvad oma laste saatmisest eestikeelsesse kooli, sest valitseb teatud hirm. Laps võib äkki kaotada oma vene keele oskuse või vastupidi, kodune vene keel saab olema suureks takistuseks eesti keele õppimisel, mis võib mõjuda lapsele väga stressirohkelt.

Kas vene keel vajab tingimata väljajuurimist?

Mõlema probleemi tuumana näen üldiseid negatiivseid hoiakuid kakskeelsuse suhtes. Kardetakse, et mitme (ema)keele oskus ohustab kuidagi eesti keele elujõulisust, sest äkki üks hetk kaotatakse eestikeelne haridus või väheneb eesti keele kõnelejate arv.

Need hirmud on siiski pealiskaudsed. Esiteks, eesti keelt ei saa pidada ohustatuks. Teiseks, venekeelsed koolilõpetajad on sageli ülikooli või tööturule sisenedes ebasoodsas olukorras, takistuseks jällegi ebapiisav eesti keele oskus. Millist ohtu võib piiratud võimalustega noor siis üldse kujutada?

Üleminek eestikeelsele õppele on vajalik samm ning peab algama esmajoones lasteaedadest ning algklassidest. Kogu protsessi vältel tuleb aga tegeleda hoolikalt kommunikatsiooniga: venekeelne inimene ei tohiks tunda end halvasti, sest ta oskab vene keelt. Just seepärast peaks tal säilima õigus arendada oma kodukeele oskust ka siis, kui kõik kohustuslikud õppeained on eestikeelsed. Vene keelt ei pea kartma ega välja juurima. Ja eestikeelset suhtlusoskust tuleks aktiivselt julgustada. Parem vigaselt ja valesti, kui üldse mitte.

Muutus algab seestpoolt

Täpselt nagu muutub keel, nii peaksid muutuma ka ühiskonna vaated. Eestlase hirmud kõiksugu võõrapärase ees on arusaadavad ning põlvkondlik trauma ilmestab selgelt, et kunagisest venestamispoliitikast edasiliikumiseks kulub veel aastakümneid.

Aga alustada tuleb siiski iseendast. Inimesi ei tohi sildistada selle alusel, kui hästi nad eesti keelt räägivad. Inimesi ei tohi halvustada selle alusel, mis on nende emakeel(ed). Inimesi ei tohi karta selle alusel, et nad oskavad peale eesti keele ka muid keeli. Kakskeelsus rikastab, see ei ohusta.