Tänane postitus tugineb 2024. aasta emakeelepäeva konverentsi „Rikka eesti keele mur(d)ekohad“ ühele ettekandele, mille pidas Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf Mari Kendla.

Et asi oleks selgem, siis on oluline teada, et murded jagunevad esmalt kaheks peamurdeks: põhjaeesti ja lõunaeesti murdeks, mis omakorda jagunevad erinevateks murreteks ja murrakuteks (Tabel 1). Tore fakt on see, et Eestis on räägitud üle 100 erineva murraku, kuid nendel me täna ei peatu. Täna tutvume põgusalt põhjaeesti peamurdega ja vaatame, millisteks murreteks ta jaguneb. 

Tabel 1. Murrete jagunemine

Esitame ka mõningad tegurid, mille Mari Kendla välja tõi, mis on murrete kujunemist mõjutanud: 

• läänemeresoome hõimukeeled;
• 13. sajandi alamsaksa keele mõjutused;
• 14. sajandi sunnismaisus, mis põhjustas murdeerinevuste suurenemise;
• looduslikud olud. Näiteks ühendasid veekogud Peipsi-äärseid alasid, kuid metsad ja sood hoopis eraldasid teatud alasid. See läks nii näiteks Pärnumaal ja Alutagusel.

Ja olemegi jõudnud murrete kirjeldamise juurde ja teeme seda põhjaeesti murde esimese jaotuse järgi. Esimene neist on kirderannikumurre, millel on palju soome keele mõjutusi. Ta jaguneb omakorda rannamurdeks ja Alutaguse murdeks (Tabel 2).

Tabel 2. Rannamurde ja Alutaguse murde jooned

Teine murre on saarte murre, mille moodustavad Saaremaal, Hiiumaal, Muhus ja Kihnus kõneldavad murrakud. Nende tunnusjooned on järgnevad:

• kõige erilisem joon on laulev kõnemeloodia, mis on tekkinud kontaktist rootslastega;
• õ asemel on ö;
• eda-omadussõnades puudub –da: libed ehk libedad;
• sisseütlevas käändes esineb se-vorm ja puudub pikk kaashäälik: külase ehk külasse;
• rohke eitussõnade kasutamine: ma ep tule mette ehk ma ei tule.

Kolmas murre on läänemurre, mille tunnusjooned on näiteks:

• v asemel on b: kõba kibi ehk kõva kivi;
• i asemel on e, mistõttu nimetatakse teda ka e-keeleks, näiteks:
  • esisilbis elm ehk ilm;
  • h-tähe mõjul: kuhe ehk kuhi;
  • sõna lõpus: nime ehk nimi;
• tugevaastmeline seesütlev: nurkas ehk nurgas;
• kaashäälikuühendi puudumine sõna alguses: raav ehk kraav.

Neljas murre on keskmurre, mis on kõige suurem murdeala. Lisaks on ta kirjakeele aluseks, mistõttu on ta kirjakeelega kõige sarnasem. Tema tunnusjooned on järgnevad:

• pikkade madalate (mua ehk maa) ja keskkõrgete (suo ehk soo) vokaalide diftongistumine;
• ainsuse osastavas d-lõpp: paremad ehk paremat;
• alaleütlevas käändes kaasrõhulise silbi järel lle-lõpp: paremalle, suuremalle.

Viimane põhjaeesti murde alla liigituv murre on idamurre, mis levib Peipsi-äärsetes kihelkondades. Tema tunnusjoonteks on näiteks:

• d püsib laadivahelduslike sõnade nõrgas astmes: madud ehk maod;
• rohke õ esinemine esisilbis: õtsekõhe ehk otsekohe;
• st muutumine ss-ks: muss : mussa ehk must : musta;
• pearõhulises silbis ht muutumine st-ks: õsta ehk õhtu. (Kendla 2024)

Toredat algavat kooliaastat ja põnevat eesti keele avastamist!

________________________________________________________________________________________________________________

Allikas

Kendla, Mari 2024. Mida kirevam, seda toredam. Rikka eesti keele mur(d)ekohad [Video]. Eesti Rahvusraamatukogu, 14. märts 2024. Youtube; https://www.youtube.com/live/19cD3oZyETM. Vaadatud 26.08.2024.